Samal teemal jätkates tuleb meelde see lugu sellest, kuidas Columbuse laevastik lähenes Kariibimere saartele, aga kohalikud ei näinud neid alguses, kuna nad ei olnud iialgi midagi sellist näinud, lihtsalt ei suutnud näha. Ta seisis kaldal ja mõtles, et mida ma täna küll suitsetasin, et selline effekt tekib merele...miraaž ? Alles siis kui hõimupealik neid mitmeid päevi töllamas käis ja lõpuks nägema hakkas st. ennekõike tunnistas, et jah, laevad eksisteerivad, hakkasid ülejäänud hõimukaaslased ka neid nägema, kuna tal oli autoriteeti ja nad usaldasid teda. Nii mõneski laboris, kus tegeletakse kvantfüüsikaga võib näha objekte, mis on silmale nähtavad ja on võimelised olema samal ajal kahes erinevas kohas. Kui neist teha nt. pilti ja näidata, lihtrahvale, siis muidugi on esimene reaktsioon, et, mis siin erilist on pildil on kaks objekti?! Lihtsalt ei mahugi pähe, et üks sama asi võib olla üheaegselt kahes erinevas kohas. Mulle ka ei mahu. (ühte pähe...)Nii oleme harjunud lihtsalt , harjunud laevu mitte nägema.
Seisan kaldal, ootan.
Meie aja ja ruumi taju on nii fundamentaalselt paigas, et õudne.
No comments:
Post a Comment